Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,             
kui nendesse vajutad hõõguva näo.                 
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,                  
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.                    

Oh keeruta, lennuta linalakkneidu,                               
kel silmist nn kelmikaid sädemeid lööb!           
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu                      
kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl.                   

Ning hämaras toomepuu lumena valev                          
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.          
Miks muidu su huuled ja õhetav pale                         
nii õunapuuõiele sarnane näib!                    

Oh keeruta, lennuta...                                           

Oi Saaremaa niitude kastesed süled,                         
öövaikuses lauludest helisev nurm!                     
On pilvedest helendav taevas su üle                         
ja kirgliku suudluse esmane hurm!                                

Oh keeruta, lennuta...                                           

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,                            
kus hämarik koidule ulatab käe.                        
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund                
see tööde- ja rõõmudeküllane päev.

Oh keeruta, kudruta kavalat juttu,                               
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.                       
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,                 
ei linalakkneidu sa püüda ei saa.